Õpetaja ja sotsiaalpedagoog kui kiusamise ohvrid

Abstract

Uurimuse eesmärk on võrrelda õpetajate ja sotsiaalpedagoogide ohvrikäitumise levimust ja olemust seoses õpilaste- ja täiskasvanutepoolse (õpetajate, juhtkonna, lapsevanemate, teiste koolitöötajate) kiusamisega Eestis. Üleriigilisest läbilõikeuuringust, mille käigus vastasid enesekohasele ankeedile 564 õpetajat ja 153 sotsiaalpedagoogi, ilmneb, et õpetajate seas oli ulatuslikumalt levinud õpilastepoolne kiusamine ja sotsiaalpedagoogide seas täiskasvanutevaheline kiusamine. Kinnitust leiab püstitatud hüpotees, et õpetajate puhul on õpilaste ja lapsevanemate verbaalne kiusamine ohuna personaalsele positsioonile ulatuslikum kui sotsiaalpedagoogidel. Lisaks selgub uurimistulemustest, et õpetajad on kogenud õpetajate- ja juhtkonnapoolse kiusamise liikidest sagedamini füüsilist isolatsiooni ning sotsiaalpedagoogid lapsevanematepoolse ja teiste koolitöötajate poolse kiusamise liikidest info varjamist. Uuritavate ohvrikäitumise levimust kiusamiskategooriate ja -liikide kaupa interpreteeritakse varasemate uuringute taustal. Summary

Keywords

• kiusamine
• ohvrikäitumise ulatus
• õpetaja
• sotsiaalpedagoog
• Eesti