Ilukirjanduskeelest uue pilguga / On belletristic language from a new perspective

Abstract

Artiklis kirjeldatakse 20. sajandi teise poole eesti ilukirjanduskeele kasutusmustreid, mis näitavad, kuidas emakeelekõneleja eelistab oma mõtteid kirjalikult väljendada. Uurimisaines on saadud Tartu Ülikooli pindsüntaktiliselt märgendatud ja ühtlustatud ilukirjanduskorpusest. Rakendatud on klasteranalüüsi, mis toob tekstivalimis sageduse alusel esile ühesuguseid morfo- ja süntaksimärgendite lineaarseid järgnevusi. Valitud on trigrammid, mis esinesid korpuses kaks ja enam korda. Keelekasutuse üldised mustrid on välja toodud trigrammide esikomponendi sõnaliigilise kuuluvuse järgi. Nii tulevad esile morfoloogilised klassid ja alamklassid, mis moodustuvad ühise algus- ja lõpukomponendiga sõnaliigijärjenditest. Iga alamklass hõlmab morfoloogilisi klastreid, kuhu trigrammid koonduvad keskmise komponendi sõnaliigi varieerumise alusel. Morfosüntaktilise trigrammi moodustavad sõnajärjendid, mille komponendid kattuvad nii sõnaliigi ja vormi kui ka süntaktilise funktsiooni poolest. Morfoloogiliste klasside, alamklasside, klastrite ja morfosüntaktiliste trigrammide hierarhia toob esile keelekasutuse üldised tendentsid ja morfosüntaktilise ning leksikaalse varieerumise piirid.

Keywords

• ilukirjanduskeel
• klasteranalüüs
• morfosüntaktiline varieeruvus
• leksikaalne varieeruvus
• eesti keel