Methis: Studia Humaniora Estonica (Dec 2021)
The Condition of Instability: Performative Turn and Contemporary Lithuanian Theatre / Ebastabiilsuse seisund: performatiivne pööre ja Leedu nüüdisteater
Abstract
Abstract: The article discusses the new strategies of representation that emerged in contemporary Lithuanian theatre under the influence of socio-cultural transformations that can be attributed to the umbrella notion of “performative turn”. With the help of three case studies, the article investigates how certain codes of “aesthetics of performativity” as described by Erika Fischer-Lichte are circulating in contemporary Lithuanian theatre, what processes and agencies facilitate their emergence, and what possibilities as well as challenges for performative practices they entail. Viimastel aastakümnetel Leedu teatris toimunud muutused – olgu need siis performatiivsed, post-postmodernsed, postdramaatilised või kaasavad – on kõige nähtavamad lavastuspraktika peamiste struktuurielementide: kujundi, teksti, keha ja ruumi kasutuses. See nihe on omakorda seotud ja kõige paremini põhjendatav representatsiooni ja taju tähendusvälja muutumisega nüüdisaegses kultuuri- ja kriitilises teoorias. Artiklis käsitletakse uusi representatsioonistrateegiaid, mis tekkisid Leedu nüüdisteatris sotsiaalkultuuriliste muutuste mõjul ning mille võib koondada katusmõiste „performatiivne pööre“ alla. Võttes aluseks kolm juhtumiuuringut (Poola lavastaja Lukasz Twarkowsky immersiivne lavastus „Vabariik“, Jonas Tertelise dokumentaallavastus „Roheline niit“ ja Karolina Žernytė lavastus „Supervõimed“), uuritakse artiklis, kuidas Erika Fischer-Lichte kirjeldatud „performatiivsuse esteetika“ teatud koodid levivad nüüdisteatris, millised protsessid ja agentsused soodustavad nende tekkimist ning milliseid võimalusi need loovad performatiivsetele praktikatele ja milliseid väljakutseid esitavad. Leedu nüüdisteatris esile kerkinud uued tähenduse loomise ja lavastamise vormid (visuaalne dramaturgia, teatrielementide eraldamine/dekonstrueerimine, intertekstuaalsus) destabiliseerivad nüüdisaegseid lavastus- ja tajumiskategooriaid. Kuigi neid võib tõlgendada postmodernse või postdramaatilise esteetika tunnustena, kuuluvad need selgelt performatiivse pöörde määratluse alla. Nende põhijooni – avatud struktuur, voolav ja mitmekihiline tähenduse ringlus ning taju kui läbirääkimine, vahetus ja ühislooming – saab kõige paremini mõista performatiivse esteetika raames. Leedu nüüdisteatris võib täheldada vähemalt kahte strateegiat, mis on tekkinud vastusena performatiivse pöörde aluseks olevate performatiivsete tegevuste ja metafooride levikule. Esiteks, tagasipöördumist mimeetilise representatsiooni või selliste kunstivormide juurde nagu dokumentaal- või verbatim-teater võib tõlgendada soovina peegeldada laval tänapäeva ühiskondlike reaalsuste teatraalsust, vältides samal ajal traditsiooniliste teatrivormide kunstlikkust ja referentsiaalsust. Nagu näitas dokumentaallavastuse „Roheline niit“ analüüs, lihtsalt taastootes „autentset“ reaalsust, muutub teater enda teisikuks, korrates ja taasesitades inimkäitumise performatiivseid aspekte. Selline kordamine võtab aga harva kriitilise hoiaku ning sageli lihtsalt taastoodab „vaatemänguühiskonna“ stereotüüpe ja kujutlusi. Eneserefleksiivseid teatripraktikaid, kus laval analüüsitakse etendust kui nüüdisaegse reaalsuskonstruktsiooni mudelit ja muudetakse performatiivsed metafoorid kunstilisteks reaalsusteks, võib kirjeldada kui teist viisi performatiivse pöörde mõjude analüüsimiseks. Parimatel juhtudel võib selline teater saada teatri ja ühiskonna kohtumispaigaks, kus tajudes ühte (teatrit), mõistame teist (ühiskonda). Dekonstrueerides ja demüstifitseerides etenduse representatsiooni aparaate, paljastades kogemuste taasloomise võimalikkuse (või võimatuse), andes võimu tajutava paljususele, püüavad sellised kunstilised strateegiad, nagu on näha „Vabariigis“, häirida sotsiaalseid konventsioone, mis reguleerivad igapäevaseid arusaamu ja käitumist. Samamoodi on performatiivne arusaam subjektiivsusest ja identiteedist kui intersubjektiivse suhtluse käigus loodud efektist mõjutanud näitlemise protsesse ning eriti näitleja ja tegelase vahelisi suhteid. Sellest tulenev valmisolek loobuda professionaalsete näitlejate vahendavast rollist kellegi loo jutustamisel ei tähenda aga tingimata postrepresentatsioonilist arusaama rollist. Üsna sageli sarnaneb see hoopis modernse etenduskunsti tavadega. Kuid mõnel juhul, näiteks lavastuses „Supervõimed“, võimaldab laval oma eluloo taasesitus lisaks narratiivi kontrollimisele ja stereotüüpsete kujutuste vaidlustamisele ka näidata performatiivset arusaama puudest kui ümberkujundavast agentsusest.
Keywords
