Studia Philosophica Estonica (Dec 2008)
Mida inimene tõeliselt vajab? Tüpoloogiline määratlus
Abstract
Inimvajadus seletatavana on empiirilis-teoreetiline mõiste, mille kaudu on sõnastatavad mitmed humanoloogilised normtasemeseadused. Vajadus seletajana on teatavate otsuste õigustaja. Artiklis visandatakse vajaduse teoreetiline mudel, mis kirjeldaks kindlat hulka praktiliselt paratamatuid inimelu fenomene, mida nimetatakse vajadusteks, seletaks vajaduste ilmnemist ja õigustaks vajaduste rahuldamisele ehk kahju vältimisele suunatud tegevust. Mudeli tarvilikud tingimused on vajaduse subjekt - inimisik või inimgrupp; vajaduse objekt ehk otstarve, mis rahuldab vajaduse ja kõrvaldab vajaduspinge; potentsiaalne kahju, mis vältimatult sünnib vajadushüve puudusest; vajaduse vältimatuse tingimused - kindlad sõltuvusseosed inimkeha ja inimvaimu ning materiaalse ja kultuurilise elukeskkonna vahel; vajaduse pingetegur - sõltuvusseostest tulenev sund tegutseda vajaduse rahuldamise sihil. Inimvajadused on liigitatavad kahte kategooriasse ja mitmesse tüüpi. Vahetud vajadused on organismi füsioloogilised ja psüühilised vajadused ning organismi ja isiksuse keskkonna- ja elutingimusvajadused. Vahendlikud ehk funktsionaalsed olukorrakohased vajadused on tarbed vahendite järele, vältimaks või vähendamaks tõsist sattumuslikku kahju (nt kirurgia, ravimid); tarbed vahendite järele, rahuldamaks vahetuid vajadusi (nt toiduainete tööstus); tarbed vahetuid vajadusi rahuldava koostöö ja ressursiallikate järele; lõpuks tarbed innovaatiliste vahendite järele, millega tagada normtasemele vastavat eluviisi (nt elatusraha, osasaamist kultuuripärandist). Sellisena väljendab vajadus teatavat elutähtsat tingimust, mille kestev puudus tekitab vältimatult inimisikule tõsist kahju ja mille potentsiaalne või lühiajaline puudus avaldab inimesele praktiliselt paratamatut motiveerivat survet. Mis tahes vajaduse rahuldamise tõeliseks aluseks on isiksuse tõsise kahjustumise vältimine.
