Lähivõrdlusi (Oct 2015)
Samatähenduslike sünteetiliste ja analüütiliste verbide kasutamine
Abstract
Huvi samatähenduslike sünteetiliste ja analüütiliste verbide vastu tekkis artikli esimesel autoril vene-eesti-vene tõlkesõnastikke toimetades, kui silma hakkasid regulaarsed valikud vene verbi grammatilise aspekti ning eesti keele sünteetiliste ja analüütiliste verbide vahel. Kuigi tegu on raskesti märgatava ja sugugi mitte sagedase nähtusega, tekitab see küsimusi: millal eelistab emakeelekõneleja kasutada sünteetilist, millal analüütilist verbi; kas lisaks samatähenduslikkusele ja vormilisele lihtsusele (sünteetiline verb koosneb ühest komponendist) või keerukusele (analüütiline verb vähemalt kahest komponendist) on veel tunnuseid, mis sünteetilise ja analüütilise verbi valikuid piiravad. Käesoleva uurimuse eesmärk on leida nendele küsimustele vastuseid. Analüüsitakse viit samatähendusliku sünteetilise ja analüütilise verbi paari (igatsema – igatsust tundma, lahkuma – ära minema, nõustuma – nõus olema, muretsema – muret tundma, töötama – tööd tegema), otsitakse mõlema verbi kasutusele omaseid keelestruktuure, analüüsitakse nende leksikaalsemantilise ja morfosüntaktilise varieerumise piire, võrreldakse verbide tähendusi. Nende tunnuste põhjal saab teha mõningaid järeldusi selle kohta, kas tegu võiks olla ühe verbi kahe vormiga või kahe erineva verbiga. Uurimuse empiiriline aspekt on seotud hüpoteesiga semantiliselt lähedaste sünteetiliste ja analüütiliste verbide tõmbumisest, millega kaasnevad ühelt poolt struktuursed, morfoloogilised, morfosüntaktilised ja leksikaalsemantilised kasutuspiirangud ning teisalt vaba varieerumine. Sisuliselt vastandlikud tendentsid – kinnistumine ja varieerumine – toimivad keele leksikaalgrammatilises perifeerias sama eesmärgi nimel, tagades keele pideva uuenemise ja säilimise.
Keywords
