Eesti avaliku teenistuse koolitusvajaduse hindamise õppetunnid Euroopa Liidu alase koolitusvajaduse uuringute põhjal

Abstract

Artiklis analüüsitakse Eesti avaliku sektori töötajate koolitusvajaduse hindamisega seotud metodoloogilisi sõlmküsimusi, tuginedes aastatel 2002–2013 ametnike ja poliitikute seas korraldatud Euroopa Liidu alase koolitusvajaduse uuringutele. Sarnaste uuringute kaudu koolitusvajaduse kindlaksmääramisel on keskse tähtsusega kolm aspekti. Esiteks, uuring peaks olema keskendunud just koolitusvajaduse, mitte aga igapäevatöös oluliste teemade, koolitussoovide vms väljaselgitamisele. Teiseks, uuringut ette valmistavas faasis tuleb välistada tulemuste kalibreerimine, kus vastajaid suunatakse nn ohtlikele küsimustele vastama uuringu tellija jaoks sobival viisil. Kolmandaks on soovitatav peale küsitluspõhise uurimismeetodi kasutada ka mõõdetavat teadmiste kontrolli vormi (nt testi), mis võimaldab objektiivselt tuvastada vastaja kalduvust teadmisi ja oskusi üle- või alahinnata (nn Dunningi-Krugeri efekt). Summary

Keywords

• koolitus, avalik sektor, metodoloogia, Dunningi-Krugeri efekt