Eestikeelset aineõpet mõjutavad tegurid: vene koolijuhtide seisukohti ja strateegiaid

Abstract

Aastatel 2007–2012 läksid vene õppekeelega koolid üle kohustuslikule eestikeelsele aineõppele. Alates 2011. aastast õpivad kõik 10. klassi astuvad noored gümnaasiumis kohustuslikult 60% aineid eesti keeles, sh riikliku õppekavaga määratud viit ainet. Koolijuhid näevad eestikeelse aineõppe kasu õpilastele ning arendavad muudatuste elluviimise raskusest hoolimata programmi edasi. Artiklis käsitleme juhtide hinnanguid eestikeelset aineõpet mõjutavatele teguritele ning nende strateegiaid eestikeelse aineõppe arendamisel. Toetudes uuringule "Kakskeelne õpe vene õppekeelega koolis" (Metslang et al., 2013), kirjeldame direktorite ja õppejuhatajate peamisi muresid, mis on seotud eestikeelse ainekava rakendamisega muudatuse algusetapil. Kasutame selleks 2012. aasta sügisel kuues koolis korraldatud 12 juhiintervjuu tulemusi. Võrdleme neid 77 tunnivaatluse käigus ning õpilaste ja õpetajate anketeerimise ja fookusrühma intervjuude teel kogutud andmetega. Uuringust selgus, et olulisteks probleemideks on sobivate õpetajate leidmine, gümnaasiumiastujate vähene eesti keele oskus ja keeleõppe motivatsioon ning õpilaste kesised õpioskused. Vaatleme, kas juhid rakendavad strateegiaid nende probleemide lahendamiseks. Artiklis tõuseb esile vajadus suurendada direktorite ja õppejuhatajate teadmisi kakskeelse haridusprogrammi juhtimisest. Kuna õppeprogrammi järgi algab kohustuslik teiskeelne õpe alles gümnaasiumiastmes, on Eesti mudel maailma kakskeelse hariduse kontekstis haruldane. Levinud mudelite puhul alustavad õpilased teiskeelset õpet nooremas eas: alates lasteaiast, algkoolist või põhikoolist. Artiklis analüüsime Eesti mudeli tulemuslikkust eri programmikomponentide mõju uurimise kaudu. Summary

Keywords

• eesti keel, keeleõpe, kakskeelne haridus, lõimitud aine- ja keeleõpe, metoodika, juhtimine