Studia Philosophica Estonica (Dec 2008)
Scientia est potentia
Abstract
Oma algses mitmetähenduslikkuses on see F. Baconi aforism kõige tihendatum tõdemus, mis tõmbab olemusliku eraldusjoone ühelt poolt antiikse ja keskaegse ning teisalt uusaegse arusaama vahele teadusest ja teadusteadmisest. Artiklis püüab autor anda võimaluste piires tervikpildi uusaja teaduse industriaalselt (tehnoloogiliselt) orienteeritud teadmistüübi tekkimisest. Uusaja teaduse kujunemiseks vajaliku pöörde maailmavaateliste eeldustena tuleb käsitleda: (1) põhimõtteliselt uut subjekti ja objekti käsitust; (2) täiesti uut väärtusruumi, uut teaduse ideoloogiat (ilmalikkus, kriitiline vaim, tõesus ja praktiline kasulikkus); (3) tunnetuslaadi muutust — kontemplatsioonilt interventsioonile, kvaliteedi kirjeldamiselt kvantiteedi uurimisele; (4) looduse käsitlemist Kosmose asemel seaduspäraselt korrastatud objektide “väljana”. Uue tunnetusstiili — empiirilise ja teoreetilise tunnetuse kokkuviimine, hüpoteetilis-deduktiivse metodoloogia kujundamine Galilei poolt, abstraktse ja sünteetilis-tekstilise loomuga spekulatsiooni asendumine uurimisobjekti ehituse, korrapära ja põhjuslikkuse objektiivse analüüsiga, universaalsete loodusseaduste doktriini kujunemine jms—kujunemine konstitueeris uut tüüpi teadmise. Teadmise kui nähtava maailma piltkoopia asemele luuakse teadmine kui loodusobjektide seaduspära analüütiline rekonstruktsioon. See on vormiltmatemaatiline, päritolult eksperimentaalne ning loodusobjektide kontrollimisele ja ümbertegemisele suunatud nn valdamisteadmine.
