Methis: Studia Humaniora Estonica (Dec 2023)
You Say Khorosho, I Say Horrorshow: English Translations of Russian-language Passages in Contemporary Ukrainian-language Literature / Sina ütled „Horošo“, mina ütlen „Horrorshow“: venekeelsete katkendite ingliskeelsed tõlked ukrainakeelses kirjanduses
Abstract
Abstract: The article focuses on English-language translations of Ukrainian–Russian bilingualism in Ukrainian literary texts. This code shifting is rooted in colonial history and its cultural implications, and does not necessarily have a semantic equivalent within target cultures. I analyse several approaches adopted by translators, from omitting the fact of bilingualism altogether to graphically marking the passages that were originally in Russian or indeed looking for equivalents within the target culture. Selles artiklis analüüsin ma strateegiaid, mida kasutavad inglise keelde tõlkijad, kohates ukraina ja vene keele omavahelist segunemist ukrainakeelsetes kirjandustekstides. Ukraina-vene kakskeelsus on olnud moodsa ukraina kirjanduse jooneks selle algusest saadik ning see võib täita erisuguseid semantilisi funktsioone. Kakskeelsed lõigud kirjandustekstides võivad hõlbustada tegelemist rahvuse koloniaalajalooga ja selle mõjuga kultuuritraditsioonile, konstrueerida sotsiaalseid erinevusi, kaardistada (post)koloniaalsete subjektiivsuste liminaalsust, rõhutada (post)koloniaalsete ruumide polüfooniat ning dekonstrueerida nende tekstuaalseid/kultuurilisi kodeeringuid või siis lihtsalt lõbustada lugejat keeltevaheliste sõnamängudega. Koloniaalajaloo ning sellega kaasneva kultuuripoliitika ja hierarhiate metonüümiliste representatsioonidena on ukraina-vene kakskeelsuse esinemisjuhud ilmselgeks tõlkeväljakutseks postkoloniaalsete uuringute ning tõlketeaduse produktiivsel lõikumispinnal. Mõistagi võib osutuda raskeks nende vahendamine inglise keeles, milles puudub ekvivalentne sotsiolingvistiline olukord. Olemasolev tõlgete valim ukraina keelest inglise keelde ei võimalda järgida eelistatud tõlkevalikute muutumist ajas, sest paari erandiga pärineb tõlkekorpus viimasest kümnendist ning keskendub uuematele teostele. Sellele vaatamata esineb lähenemistes märkimisväärset mitmekesisust, sageli ühe ja sama teksti raames (kui romaanis leidub arvukalt mitmekeelsusjuhtumeid, kasutavad tõlkijad vältimatult mitmeid strateegiaid, sõltuvalt iga üksiku stseeni kontekstist). Strateegiad võib jagada järgmistesse kategooriatesse: (1) venekeelsed lõigud säilitatakse venekeelsetena; (2) venekeelsed lõigud markeeritakse graafiliselt või ortograafiliselt; (3) vene keel asendatakse teiste ekvivalentidega (nt prantsuse keelega); (4) kasutatakse tekstiväliseid või ‑siseseid metalingvistilisi kommentaare või sõnaseletusi, näitamaks, et tekst oli venekeelne; (5) mitmekeelse originaali keelelisi nihkeid ei reprodutseerita, kustutades seega lähteteksti keelelise heterogeensuse ning andes tulemuseks ükskeelse tõlke. Pidades vajalikuks täpsustada, et originaalitruudust (ükskõik milliseid tähendusi sellele kategooriale on võimalik omistada) ei tohiks pidada tõlke peamiseks eesmärgiks ning seda siin nõnda ei käsitleta, visandatakse artiklis erisuguste lähenemiste kasulikud küljed ja võimalikud probleemid, kasutades mõõdupuuna originaali implikatsioonide edastamist. Strateegiat 1 kasutatakse kõige sagedamini, kui tõlkijal on tegemist ajalooliselt motiveeritud kollokatsioonide, allusioonide ja viidetega, isikunimede ja tiitlitega, mõistetavatel pragmaatilistel põhjustel pole seda kuigivõrd võimalik rakendada pikemate tekstilõikude puhul ning see võib muuta teksti sihtpubliku (vene keelt mitteoskavate inglise keele kõnelejate) jaoks raskemini mõistetavaks, kui see oli lähteteksti lugeja puhul (kellelt eeldati vene keelest arusaamist). Strateegia 2 ehk venekeelsete tekstide ortograafiline markeerimine foneetikat järgiva kirjapildiga kõlab kaasa hulga ukraina nüüdiskirjanduse postkoloniaalsete tekstidega, milles venekeelsed tekstiosad pannakse tihtipeale kirja foneetiliselt ukraina tähestikku kasutades, kõigutades vene keele staatust vaikenormina. Ilmsete erinevuste tõttu sotsiolingvistilises ajaloos on strateegia 3 kõige harvemini esinev valik, kuid selle kohta on siiski olemas mõned huvitavad näited. Strateegiat 4 kasutatakse, vastupidi, ilmselt kõige laiemalt; kuigi see strateegia on suhteliselt vähesekkuv, on selle mõistetavaks puuduseks lähteteksti keelelise heterogeensuse hägustumine, kui sõnaseletused pole selgelt tähistatud tõlkijapoolsete lisandustena. Strateegia 5 puhul võib tõlkija algteksti kakskeelsuse tõiga täiesti kõrvale jätta, otsustades vältida lähteteksti tõlkimatut keelelist polüfooniat ning eelistades loetavust. Praktilise tõlkimisega kaasnevad alati võidud ja kaotused ning see ei torka kusagil silma nii hästi kui koloniaalajaloost võrsuvate kakskeelsusjuhtumite tõlkimisel. Ühest küljest lähtub algteksti polüfoonia tihtipeale tõlkimatuse eeldusest, nii et koodivahetuse tõik lisab eksplitsiitsele sõnalisele tähendusele veel ühe tähenduskihi, ja teisalt osutab see (post)koloniaalsete kultuuride ja identiteetide paratamatult tõlkelisele olemusele: tihti ei jäägi neil üle muud kui mitmete keelte ja kultuuride tähendusi omavahel vahetada. Sel põhjusel illustreerib ja täiendab kakskeelsusjuhtumite tõlkimine ukraina nüüdistekstides postkoloniaalseid kogemusi, tõlkeid ning mitmekeelset loomingulisust käsitlevat hetkediskursust.
Keywords
