Õppekeele roll Eesti venekeelsete õpilaste etnokultuurilise identiteedi kujunemisel

Abstract

Artiklis analüüsitakse vene emakeelega abiturientide etnokultuurilise identiteedi kujunemist eri õppekeelte kontekstis. Etnokultuurilist identiteeti on artiklis mõistetud kompleksse sotsiaalpsühholoogise (Verkuyten, 2005) ja kommunikatiivse nähtusena (Luhmann, 2002). Empiirilise alusena on kasutatud kirjaliku võrguintervjuu meetodit. Valimi moodustavad eesti ja eesti-vene õppekeelega ning keelekümblust kasutavate koolide/klasside abituriendid (n = 14), kes on pärit Eesti eri piirkondadest (Tallinnast, Tartust, Ida-Virumaalt). Vastuseid otsitakse järgmistele uurimisküsimustele: 1) millised on noorte etnokultuurilised enesemääratlusviisid? 2) milline on õppekeele osa etnokultuuriliste enesemääratlusviiside kujunemisel? Analüüsis eristus kolm enesemääratlusviisi: kindel vene etnokultuuriline, ebakindel eesti-vene ning alternatiivne, ambivalentne identiteet. Analüüs näitab, et ei ametlik õppekeel ega ka õppekeelega rahulolu ei määra otseselt, kellena ja milliste tunnuste kaudu end määratletakse, küll aga võib kool toetada keele kui olulise identiteedi referentsi oskust ning õpilaste keelelise ja kultuurilise tõlkimise võimet. Summary

Keywords

• etnokultuuriline identiteet, õppekeel, Eesti venekeelne elanikkond, kvalitatiivne võrguintervjuu meetod